Ametikooli tekstiilkäsitöö õpilased kirjutavad oma lühikeseks jäänud välispraktikast Slovakkias.
8.märts, lennureis Tallinn- Viin, bussireis Viin- Bratislava...
Selline naistepäev!
Kell oli kusagil 13 paiku, kui meie rõõmus kamp, Kuressaare Ametikooli tekstiili eriala kolm naist Piret, Eve ja Kristiina, jõudsid Bratislavas Mytna tänavale oma korterisse. See pidi olema meie koduks järgmised kolm nädalat. Soe ilm ja rõõmsad inimesed olid esimesed emotsioonid.
Meie eesmärgiks Bratislavas oli praktiseerida, oma oskusi täiendada ja ennast kõvasti arendada nii moedisaini kui rahvusliku tikandi alal ning saada aimu kohalikust imest nimega blue print tehnika.
Škola Dizajnu pidi olema see koht, kus kõik pidi toimuma. Kool on kuulus oma hea maine ja tugevate õpetajate poolest ja tung sinna on suur. Põnevus, elevus ja ootused olid meil väga suured. Esialgu ei osanud veel aimatagi, millest kõigest me kohe ilma jääme.
Juba esimese päeva õhtul tuli kaaspraktikantide sõnum, Bratislava koolid on alates 9. märtsist nädalaks suletud, seoses viiruse leviku ennetamisega ning õppetöö toimub juhendamisel läbi meilimajanduse.
Keegi ei teadnud veel midagi ja olime endiselt täis optimismi, indu ja lootust. Kahjuks nii jäigi ja meie õppetöö toimuski läbi arvuti ja välitöödel viibides. Läbi sai väisatud kõik vähegi veel avatud tekstiili, disaini, kunsti ja raamatuid sisaldavad poed, butiigid ja galeriid, sekka antiki ja suveniiri pakkuvaid poekesi.
Tagantjärele on heameel tõdeda, et esimesel kolmel päeval jagus tarkust võtta olemasolevast maksimum. Kolada mööda linnatänavaid, põigata sisse kõigisse vähegi huvipakkuvatesse kohtadesse ja galeriidesse, suhelda kohalike inimestega, nautida kohalikke maitseid ja neelata endasse selle linna hõngu.
Neljandaks päevaks olid enamus meid huvitavad asutusi kinni pandud. Kultuuri uks oli meie jaoks nüüd suletud, jäid veel soojad inimesed, välivaatlused ja tubli optimism. Pea 25 kraadi ilmasooja, puhkevad pungad ja õied puudel tõid rõõmsad inimesed linnatänavatele ilma nautima ja ka meie olime endiselt positiivsed ja rahulikud.
Lõpuks õnnestus meil külastada ka koolimaja – väsinud ja kulunud hoone võrreldes meie Kuressaare Ametikooliga. Esimese emotsioonina meenub tagantjärele vaid ülitugev kloorilehk ja kurb tühjus.
Allesjäänud elumärgid selle sees aga jutustasid enda eest palju – kõik tundus nii põnev ja kaasahaarav. Oleks tahtnud väga seal kätt valgeks saada ja ennast proovile panna. Kaks noorukest õpetajat ja meie vahva juhendaja. Sära silmis ja abivalmidus jätsid sooja ja hea tunde südamesse. Ei suuda ilmselt kuidagi vastu panna kutsele oma praktikat jätkata sügisel juba ehk rekonstrueeritud koolimajas.
Lahkusime koolimajast väikese trotsiga hinges aga endiselt optimistlikul meelel. Kusagil kõrvade taga aga kõlkus teadmine, et kodutee tuleb vist jalge alla võtta ja enam pole mõtet midagi oodata.
Linnapildis oli samuti midagi muutnud, maskide hulk tänavatel hakkas aina suurenema. Kui lõpuks olid avatuks jäänud ainult toidukauplused, oli asi meie jaoks otsustatud. Paraku tuli see tee jalge alla võtta kiiremini, kui aimatagi oskasime. Meie elu oli järgmised 24 tundi nagu vormelisõit.
Meil olid olemas juba teisipäevaks 17. märtsiks lennukipiletid, kuid õhtul saabus uus teade, et riigid sulgevad piire üksteise järel. Saatsime SOS-i Avele, et nüüd on tõesti kiire. Kui me kohe ei tegutse, siis võib meie sealviibimine kesta määramata aja
Pakkimiseks oli aega tunnike ja kell 20.30 saabus takso, mis viis meid Slovakkia-Austria piirile. Sealt edasi ootasime Austria poolt taksot, mis viis meid ööseks hotelli.
15. märtsi hommikune lend Viin-Tallinn lennutas meid koju.
Kui koduuks seljataga kinni langes oli kogu maailm juba lukku pandud.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et nädal Bratislavas ja sealt koju naasmine sellisel ajahetkel nagu maailmas just valitseb, õpetas rohkem, kui ise tegelikult praegu aimata oskame. Kui tuua välja, mis oleks selle kogetud praktika võtmesõnadeks, siis need oleks koostöö, tugi, optimism, rõõm, huumor, terve mõistus ja head kaaslased. Olgem rõõmsad ja terved ning hoidkem teineteist!
