Hooldustöötaja eriala õppija Gerda Raun kirjutab oma Erasmus+ välispraktikast Soomes.

Mina jälle välispraktikal. Ja teate, see on äge! Seekord üksinda ning keele pärast ei pidanud muretsema: Soome, põhjanaabrid ja keel tuttav.

Aga maailm oli selleks ajaks kõik juba muutunud. Saaremaa: kas siit pääseb välja sel ajal, kui oli minek? Aga pääses ja ära tegin. COVID-19 muutis küll palju. Kõik olid hirmul, imelik oli tunda, et inimesed lähevad sinust kui katkuhaigest mööda, kaks meetrit kaugemalt. Ainult minul ei olnud katku.

Kusagilt maade ja merede tagant oli lahti pääsenud viirus, mis mõjutas kogu maailma. Riigid sulgesid oma piire, lennukid ei lennanud, laevad ja bussid ei sõitnud. Aga minu auto viis mind Soome Forssa linna Heikanrinteen palvelukeskusesse Kanerva rühma.

Selleks ajaks oli juba välja kuulutatud kahenädalane karantiin, enne kui pääsen eakatega tegelema. Olin juba varem käinud paigaga tutvumas ja teadsin, et mind on ootamas 20 eakat: erinevate haiguste ja vaevustega ning erihooldust vajavat klienti.

Suurem osa eakatest olid voodis: vajasid söötmist, pesemist ja muud hooldust. Osad neist tulid või tõime ka söögituppa sööma, juttu ajama, telekat vaatama või erinevaid toiminguid tegema. Kes ikka jaksas, see ringi liikus. Üks vanem härra oli eriti huvitav: ta arvas, et on laeval ja nõudis selgitust selle kohta, millal laev liikuma hakkab, sest maa on koguaeg sama. Tahaks juba koju oma voodi magama, sest voodi oli tal halb ja vastavalt tujule ka muud asjad.

Igal eakal on oma tuba ja see ongi nende elupaik seniks, kuni tuleb aeg lahkuda igavikku. Tuba on vastavalt nende maitsele ja vajadustele sisustatud. Isiklikud asjad kappides, sahtlites, laual. Kellel oli telekas või raadio. Perepildid laual või seinal maalid või muud kaunistused.

Riided kas pesti teenusena teenust pakkuvas firmas või pesid lähedased kodus. Eakatel oli keeruline aru saada, miks lähedased ei tule vaatama. Viiruse tõttu ei olnud ükski külastus lubatud, suheldi peamiselt telefonis.

Eakad olid toredad. Nendega sai maailma asju arutatud, meeleldi rääkisid nad oma noorusaegadest ja perest. Lastest ja lastelastest ning töödest ja tegemistest. Muidugi, vahel külastas neid „sakslasest härrasmees“. Siis nad ei mäletanud oma elutee üksikasju. Kes ütles, et tal ei olegi peret, on üksik. Selline kord see eaka inimese eluteekond on. On helgemaid hetki ja siis ka raskemaid, tundub nagu ameerika mägedel sõitmine.

Töökaaslased ja juhendajad olid toredad, õpetavad, abistavad, selgitavad. Sõbralik koostoimine oli peamine: kahekesi, vajadusel ka kolme- või neljakesi, sõltuvalt olukorrast. Üksinda tõstma ei pidanud ja töö sujus hästi.

Mina jäin praktikaga väga rahule ja minuga jäädi samuti. Isegi mainiti, et võiksid meile tööle tulla. Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam ja näinud kuidas ülelahenaabrid oma eakate eest hoolt kannavad.