... ehk, kuidas kutsevaliku rühm (KV-23) käis kogumas infot õppimisvõimalustest väljaspool kodusaart.
Kevad on ärkamise aeg. Ajal, mil tasapisi virgub loodus, muutub ka noorte mõttetöö aktiivsemaks seoses edasiste valikutega oma õpiteel. Et koolides on sisseastumine juba alanud, otsustasime soodsat „ärkamisaega“ ära kasutada ja laiendada KV-23 rühma õpilaste silmaringi edasiõppimisvõimalustega Järvamaa kutsehariduskeskuses, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis ning Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuses.
Õppereis eelpool nimetatud kutsekoolidesse toimus 13.03-14.03. Esimesel päeval tutvusime Järvamaa kutsehariduskeskuse ja Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooliga.
Päeva esimesel poolel tutvusime Järvamaa kutsehariduskeskusega. Saime teada, et Järvamaa kutsehariduskeskus on kõige soodsama asukohaga kutsekool Eestis – nimelt asub ta Eesti keskel, kuhu üle riigi on kõigil õpilastel peaaegu võrdne teekond õppima tulla. Põhihariduse baasil köitsid KV-23 õpilasi järgmised erialad, mida meie ametikoolis ei õpetata: teedeehitaja, põllumajandustöötaja, hobuhoooldaja, veokorraldaja-logistik ning laotöötaja. Koolisööklas kostitati meid kosutava lõunasöögiga. Tõdesime, et portsud olid hiiglaslikud ja toit väga maitsev. Peale lõunasööki alustasime sõitu Vana-Vigala poole. Teele jäi toidupood, kust igaüks sai õhtuks kaasa osta meelepärast (või noh, vähemalt midagi sellist, mille rühmajuhataja heaks kiitis).
Päeva teises pooles tutvusime Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooliga. Sealne elu- ja õppekeskkond oli võrreldes Järvamaa kutsehariduskeskusega väiksem ja vaiksem, mis mõnda KV-23 õpilast väga köitis. Vaimustusime vist terve rühmaga automaalri erialast. Õpetajatena mõistsime, et väikese kutsekoolina tegutsemine ei ole lihtne, kuid Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool toimetab kavalalt – koka eriala õpilased valmistavad nii hommiku- kui lõunasöögi ning kaugete külaliste, nagu meie, tellimusel ka õhtusöögi. Samuti ei ole neil söögisaali(de)s teenindavat personali – õpilased tegutsevad õpetaja suunamisel, omandades seeläbi hariduse ja panustades seejuures oma kooli majanduslikku toimetulekusse. Peale kooli tutvustust sõime õhtusööki, käisime jalutamas ja jõusaalis, mängisime lauamänge ja lobisesime niisama.
14.märtsi hommikul ärkasime vara, sõime hommikusöögi ja alustasime sõitu Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse, kus toimus kooli tuur, HEVI mess ja töötoad. Saime põhjaliku info Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse sisseastumiskatsete läbiviimise ja sealse õppetöö korralduse kohta. Eelnevalt oli iga õpilane valinud endale ka töötoa, milles ta soovis osaleda. Kõigi muljed töötubadest olid positiivsed. Rühmajuhatajana oli mul suur rõõm näha, kuidas meie kooli noored olid nii messil kui terve õppereisi vältel iseseisvad – nad pidasid kinni kokkulepetest ja olid õigel ajal õiges kohas. Preemiaks eeskujuliku käitumise eest külastasime enne kojusõitu veel Lidlit, mis peagi ka meie kodusaarel avatakse.
Uue koolinädala alguses arutades, kas ja mida saaks võimalusel õppida, oli mitmeid ideid, mis sobitusid noorte õpiteele, kuid eelkõige soovivad nad õppida oma elukohajärgses koolis. Õppimine aga on ju elukestev – on suurepärane, et ühel rühmal oli võimalus näha erinevaid (õpi)keskkondi ja erialasid, mida kodusaarel ei õpetata.
KV-23 õpilased ja rühmajuhataja Triinu Järvalt