Uudised

Täiskasvanuhooldajad praktikal Kesk-Soomes Kajaanis 02. mai Merike ja Annika

Oleme Kuressaare Ametikooli täiskasvanuhoolduse eriala õpilased ja käisime oma eakatetöö praktikal Kajaanis, mis asub Kesk-Soomes, 558 kilomeetri kaugusel Helsingist.


Kajaani on Kainuu maakonna keskus ja pealinn, linna poolitab Oulu jõgi. Linn asutati 1651. a ja areng kiirenes seoses tõrvatööstuse arenguga 17.sajandil. 2015. aasta seisuga oli elanikke 37 643. Linn pommitati Teise maailmasõja ajal praktiliselt maatasa, nii et vana arhitektuuri on suhteliselt vähe säilinud.

Tänapäeval elab linn oma tavapärast elu, siin asub mitu kõrgkooli, teater oma suure ja väikese saaliga, kaasaegse kunsti keskus, Kainuu ajaloomuuseum jne. 2014. aastal valmis suur Kaukametsä keskus oma konverentsisaalidega, hotelli ja veekeskusega.

Meie töötasime Hoivakoti “Onni’s” (hooldekodu “Õnn”), mis kuulub “Mehiläinen” nimelise firma hooldekodude ketti. Firma loodi juba üle saja aasta tagasi ja on suurim erakapitalil põhinev süsteem, mis pakub tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid üle Soome.

Kohale jõudsime pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul kell 8 alustasime tööd. Töötasime meile määratud juhendaja töögraafiku alusel, saime olla nii hommikuses, päevases, kui ka õhtuses vahetuses. Kuna kumbki meist ei olnud varem seda tööd teinud, siis alguspäevad olid väga pingelised ja tööd on ju sellises asutuses alati palju.

Meie kliendid olid kõik 80+ vanuses ja paljud neist liikusid ainult ratastoolides. Igal kliendil oli oma tuba, kuhu ta võis ise oma mööbli kaasa tuua, oma duširuum. Toad olid valged, suurte akendega ja avarad. Maja asus metsa sees, nii et vaated aknast olid ülimalt  rahustavad.

Üldine õhkkond oli rahulik, töötajate vahetused toimusid sujuvalt. Saime üsna kiiresti “iseseisvaks” ja meid usaldati. Tegime tavapärast tööd klientidega.

Eriti jäi meelde teraapiakoerte külaskäik. Paar korda kuus külastavad hooldekodu vabatahtlikud koos teraapiakoertega. Tore oli näha, kuidas kliendid, kes enamuse oma ajast viibivad justkui omas maailmas, st eriti välismaailmaga ei suhtle, muutusid erksamaks, näole tuli naeratus. Aktiivsemad neist meenutasid enda elus olnud koeri, nende iseloomu ja nimesid! Klientide jaoks oli see kindlasti tükike reaalset elu!

Aeg möödus kiiresti, selle kahe nädala jooksul oli meil kolm vaba päeva. Liikusime jalgratastega ringi, loodus on sealkandis vapustavalt ilus ja võimas. Kui 3. aprillil kohale jõudsime olid lumehanged veel kõrged, ööd olid küll külmad, aga päeval sulatas päikejõudsalt.

Kokkuvõtteks võib kindlasti öelda, et igaüks kellel on võimalust ja huvi võõras keelekeskkonnas ja kultuuriruumis ennast proovile panna, tehku seda kindlasti!

Kajaani on Kainuu maakonna keskus ja pealinn, linna poolitab Oulu jõgi. Linn asutati 1651. a ja areng kiirenes seoses tõrvatööstuse arenguga 17.sajandil. 2015. aasta seisuga oli elanikke 37 643. Linn pommitati Teise maailmasõja ajal praktiliselt maatasa, nii et vana arhitektuuri on suhteliselt vähe säilinud.

Tänapäeval elab linn oma tavapärast elu, siin asub mitu kõrgkooli, teater oma suure ja väikese saaliga, kaasaegse kunsti keskus, Kainuu ajaloomuuseum jne. 2014. aastal valmis suur Kaukametsä keskus oma konverentsisaalidega, hotelli ja veekeskusega.

Meie töötasime Hoivakoti “Onni’s” (hooldekodu “Õnn”), mis kuulub “Mehiläinen” nimelise firma hooldekodude ketti. Firma loodi juba üle saja aasta tagasi ja on suurim erakapitalil põhinev süsteem, mis pakub tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid üle Soome.


Kohale jõudsime pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul kell 8 alustasime tööd. Töötasime meile määratud juhendaja töögraafiku alusel, saime olla nii hommikuses, päevases, kui ka õhtuses vahetuses. Kuna kumbki meist ei olnud varem seda tööd teinud, siis alguspäevad olid väga pingelised ja tööd on ju sellises asutuses alati palju.

Meie kliendid olid kõik 80+ vanuses ja paljud neist liikusid ainult ratastoolides. Igal kliendil oli oma tuba, kuhu ta võis ise oma mööbli kaasa tuua, oma duširuum. Toad olid valged, suurte akendega ja avarad. Maja asus metsa sees, nii et vaated aknast olid ülimalt  rahustavad.

Üldine õhkkond oli rahulik, töötajate vahetused toimusid sujuvalt. Saime üsna kiiresti “iseseisvaks” ja meid usaldati. Tegime tavapärast tööd klientidega.

Eriti jäi meelde teraapiakoerte külaskäik. Paar korda kuus külastavad hooldekodu vabatahtlikud koos teraapiakoertega. Tore oli näha, kuidas kliendid, kes enamuse oma ajast viibivad justkui omas maailmas, st eriti välismaailmaga ei suhtle, muutusid erksamaks, näole tuli naeratus. Aktiivsemad neist meenutasid enda elus olnud koeri, nende iseloomu ja nimesid! Klientide jaoks oli see kindlasti tükike reaalset elu!

Aeg möödus kiiresti, selle kahe nädala jooksul oli meil kolm vaba päeva. Liikusime jalgratastega ringi, loodus on sealkandis vapustavalt ilus ja võimas. Kui 3. aprillil kohale jõudsime olid lumehanged veel kõrged, ööd olid küll külmad, aga päeval sulatas päikejõudsalt.

Kokkuvõtteks võib kindlasti öelda, et igaüks kellel on võimalust ja huvi võõras keelekeskkonnas ja kultuuriruumis ennast proovile panna, tehku seda kindlasti!