Eelmisel kevadel täitus üks minu ammuseid unistusi külastada kutsekooli Šveitsis. Ühelt poolt toitis seda unistust avalik info sellest, kuidas maailma ühes rikkaimas, kõrgtehnoloogilise majanduse ja elanike ülikõrge rahuloluga riigis on kutseharidus kindlalt eelistatud valik põhikoolilõpetajate hulgas, 75% neist õpib edasi kutsekoolides. Teiselt poolt kogunes aastate jooksul mitmeid vahetuid kohtumisi Šveitsi kutseõpetajate, koolijuhtide ja õpilastega, neist muljetavaldavaim läbi eksperditöö EuroSkills kutsevõistlusel, kus hindasin teiste hulgas ka Šveitsi kutseõppijate tipptasemel võistlustöid ettevõtlusoskustes.
Peamine küsimus, mis pikka aega peas keerles–mida nad teevad teisiti kui meie? Teatavasti on ju meie numbrid lausa vastupidised, kutsekooli eelistajate valik põhikoolilõpetajate hulgas kõigub heal juhul 25% ümber, kõik ülejäänud valivad üldhariduse. Paraku on väga erinevad ka meie majanduse ja tööturu näitajad, tootlikkus ja palgatase.
Kogukond otsustab
Niisiis–mida teeb Šveitsi kutsekool teisiti?
Ma sain selle vastuse, aga–see vastus ei peitunud koolis. See vastus peitus hoopis kogukonnas. Kohalik kogukond, kanton ja tegelikult riigi kõik kantonid on nii otsustanud! Põhikooli lõpetanul on aeg tööks vajalikke oskusi õppima hakata ja gümnaasiumis jätkavad üksnes need, kes valmistuvad akadeemiliseks karjääriks.
Põhikooli lõpetaja, kes hakkab praktilisi oskusi (st kutseharidust) omandama, ja neid oli selles konkreetses kantonis koguni 88%, ei valigi tegelikult esmajärjekorras kutsekooli, vaid töökoha ettevõttes ja see valitud ettevõte saadab ta kutsekooli õppima.
Vastava lepingu sõlmivad ettevõte, kanton ja õpilane (alaealisel lapsevanem).
Kutsekooli asi on õppetööd võimalikult heal tasemel läbi viia, koolis õppimisega kaasneb ka praktika ettevõttes. Mis eriti huvitav meie kutseharidusreformi valguses ja seoses üldharidusainete mahu olulise suurendamisega: meie mõistes klassikalisi gümnaasiumiaineid peaaegu ei õpitagi, kogu kutseõpe keskendub valdkonnale ja erialale, loomulikult käivad sinna juurde ka lõimitud baasained. Nö pehmed oskused on olulised ja õppekavas olemas, peamine eesmärk on saada heaks spetsialistiks, kes kohalikku ja riigi edulugu jätkaks.
Noorte tööpuudust, erinevalt meist, selles riigis sisuliselt ei eksisteeri.
Kas edasiõppimine kõrgkoolis läheb selle valikuga lukku? Muidugi mitte, kõikvõimalikud üleminekud on endiselt avatud.. Samuti toimib elukestev õpe, sest töömaailm ju muutub.
Miks meie ei saa?
Kas sellepärast, et meie ettevõtjad pole valmis sellisel määral haridussüsteemi panustama, nagu arvas üks poliitikakujundaja või seetõttu, et meie kogukonnad ei suuda kokku leppida, mida haridussüsteemilt oodatakse või koguni, millist elu ja majandust kohapeal ja riigis tervikuna üldse soovitakse.
Oleme uhked, et meil on maailma targemate hulka kuuluvad 15-aastased põhikooliõpilased (PISA) ja pingutame, et peaaegu kõik saaksid õppida nii gümnaasiumis kui kõrgkoolis. Oluliselt vähem räägime sellest, et meie 25-aastaste tööturunäitajad: hõivatus, oskused, palgatase jms on Euroopa eakaaslastega võrreldes suhteliselt kehval positsioonil (Eurostat).
Tekib küsimus, miks ometi, mis juhtub kümne aastaga?
Hariduspoliitika peegeldub majanduses
Kellelegi pole uudiseks, et meil on krooniline kvalifitseeritud töötajate puudus, tööjõu suhteliselt madal tootlikkus ja loomulikult peegeldub see kogu riigi majanduses, kuid veelgi enam kaugemates maakondades, nt meil Saaremaal.
Me ei ole ju tahtlikult seadnud eesmärgiks, et maakonna panus riigi SKP-sse on pea poole väiksem kui rahvaarvu põhjal eeldaks, et palgatase oleks riigi viimaste hulgas, soovinud tööpuudust, tööjõupuudust, inimeste üldist rahulolematust. Kui see on läbimõtlemata otsuste paratamatu tagajärg, siis kindlasti ei peaks samamoodi jätkates lootma, et äkki läheb nüüd paremini.
