Viimase 20 aasta jooksul on ametikool saatnud Euroopa Liidu toel umbes 1000 õpilast välispraktikale ja 250 töötajat stažeerima või õppereisile.
Õpiränded ehk maakeeli õpilaste või õpetajate praktika välimaal algas meie jaoks 1998. aastal Leonardo da Vinci programmi raames. Viimased aastad on see toimunud Euroopa Liidu Erasmus+ programmi kaudu. Aastas saab võimaluse minna välismaale praktikale 50–60 õpilast ja 10–15 õpetajat. See on suurepärane võimalus end proovile panna, kogemusi omandada ja silmaringi avardada.
Kõige tihedam praktikale minemise aeg on kevadel, selleks ajaks on kokkulepped tehtud ja paberimajandus korda aetud, tuleb lihtsalt tiivad sirutada. Sel aastal läks aga kõik teisiti. Veebruari lõpust muutus maailm ärevaks. Kahtlusi, kõhklusi ja küsimusi oli äkki rohkem, kui keegi oskaks vastata. Sellele vaatamata asus viimase kuu jooksul hirme trotsides teele 24 õpilast. Sihtkohaks Bratislava, Budapest, Firenze, Alkmaar, Madrid, Rouen ja Malta. Viimased veel kõigest päev enne Eestis eriolukorra kehtestamist. Ainult kolm neist said oma praktika lõpetada, aga ka nende tagasitulek oli juba keeruline.
Sellest hetkest läkski ehk olukord kõige pingelisemaks. Raske oli silma peal hoida erinevates riikides toimuval, veel raskem otsustada, kui kiiresti on vaja reageerida. Nädalalõppu kirjeldaksin sõnaga „põgenemine“, sest siis hakkas kõik kuidagi väga kiiresti toimuma – piire suleti, nii maismaa- kui lennuliiklus hakkas tagant ära kukkuma. Oli selge, et nüüd tuleb kõik kuidagi kiiresti koju saada, aga kui kiire on „kiire“ ja kuidas on „kuidagi“? Viimane tilk oli muidugi välisminister Reinsalu üleskutse „Kõik eestlased kiiresti koju!“.
Õpilased olid tublid ja vaprad, kõik aitasid kaasa, kuidas said. Proovisid kohapeal välja selgitada sealseid olusid, sest paraku välisministeeriumi infotelefonilt tuli vastuseks, et nemad ei tea teiste riikide infot, soovitasid ühendust võtta saatkondadega ja pöörduda mõne reisibüroo poole. Kui Slovakkia ja Ungari saatkond proovisid nõuga aidata, siis Itaalia saatkond oli nädalavahetuseks suletud. Nii et tegelikult päästis meid meie oma reisikorraldaja Piret Juht Estravelist, kes terve oma vaba nädalavahetuse meiega koos muretses ja pileteid ümber ja siis veel kord ümber tegi – täpselt nagu meie emotsioonid parajasti pöörasid, sest olukord muutus tundidega.
Kõige suurem mure oli muidugi Firenze grupiga, kuna nemad olid juba algusest peale teistega võrreldes kriitilisemas piirkonnas, aga eestlasliku kannatlikkuse või jonniga jätkamas oma praktikat ja mind rahustades, et kõik on kontrolli all. Ja ega nad ehk ei olekski tulnud, aga kui laupäeval lende kontrollides nägin, et Firenze pileteid müüakse veel ainult paariks päevaks, siis tekkis päris hirm nende pärast.
Õpilased olid nõus ära tulema, aga juba oli pandud lennujaam kinni, telefoni vastu võtnud organisatsioon väitis, et nende politsei andmeil ei või keegi liikuda. Ühistransport oli muutnud oma graafikuid ja uskuda ei saanud enam ühtki neist. Kuna saatkonnast ei olnud võimalik infot saada, kas välismaalased võivad kodust lahkuda, siis oli esialgne otsus oodata esmaspäevani, sest risk, et politseinikud kusagil poolel teel meid rajalt maha võtavad, oli olemasolevatele andmetele tuginedes olemas. Nii sündis pühapäeva öö varjus põgenemisplaan läbi Pisa Helsingisse ja sealt Tallinna. Tõe huvides tuleb tunnistada, et Itaalia saatkond andis esmaspäeval selleks ka loa. Ja jube äge punt jõudiski koju!
Hetkeseis on selline, et Maltale on jäänud veel üks grupp IT-õpilasi, kes tegelikult lahkusid alles 12. märtsil, viimasel päeval enne seda, kui Malta kehtestas kõikidele riiki sisenejatele kahenädalase karantiini. Hetkel praktika toimub ja tõenäoliselt saavad nad oma praktikat jätkata Eestis Malta firmade all. Nemad peaksid tagasi tulema 9. aprillil. Aga kuna tulevik on ennustamatu, siis otsustasid nad tulla tagasi homme. Hoiame siis kõik pöialt, et nii ka läheks!
Praeguse seisuga jääb sel kevadel ära lisaks katkestatud õpirännetele meie koolis 30 planeeritud õpirännet, mis kõik olid juba kokku lepitud ja lennukipiletid ostetud. Ja üks hooldustöötaja eriala õpilane on meil praegu Soomes karantiinis, kuid pärast selle lõppemist saab ta oma praktika ära sooritada.
Rohkem või vähem samasugune nägi välja enamiku Eesti kutsekoolide projektijuhtide ja nende reisikorraldajate nädalavahetus: palju muret, palju tööd ja palju rõõmu, kui keegi lõpuks koju jõudis. Praegune aeg paneb meid kindlasti paljusid asju ümber hindama, esmajärjekorras seda, kui tähtis on lihtne inimlik tugi ning üksteise mõistmine ja toetamine rasketel päevadel. Ja õpiränne on ikkagi väga tore ja ma usun, et hiljemalt poole aasta pärast sirutame taas tiivad.
Ave Paaskivi
Lugu ilmus 20. märtsil ajalehes Meie Maa
