Meie lood

Küpros: iga kell valmis tagasi minema 16. august Heino Joandi

Meie Suur Seiklus – giidipraktika Küprosel pidi toimuma juba eelmise, 2020. aasta aprillis… Siis lendas kõik tuulde. Olime selle aasta alguseks juba üsna kindlad, nähes olukorda maailmas, et see praktika jääbki „helesiniseks unistuseks“.


17. märtsil chattis Ave Paaskivi: „Hei sõbrad, teate mis, Küpros jälle karantiinist väljas“. No nüüd läks sebimiseks, kuidas saab ja millal. Muidugi olime kohe valmis ületama kõiki takistusi, nagu Erkki Nool olümpial. Kõik need suuremad ja väiksemad tõkked olid siis 6. maiks ületatud ja…hüvasti Kuressaare ja Tallinn.

Õhtul hilja, peale testi tegemist ootas taksobuss, mis viis meid ööbimispaika. See esmapilt mis avanes, kohutas isegi mind, elus pea kõike näinut. Esimene mõte oli et „siia ma küll ei jää, hommikul otsime uue koha“. Kui aga avanesid järgmised uksed ja vaade hilisõhtusele aiale ja basseinile… olime sattunud paradiisi maa peal. Elamine oli üle ootuste, igaühel oma tuba, elutuba, köök kõige vajalikuga kaasa arvatud toit, igal oma vannituba, terrass ja katuseterrass ja muidugi bassein. See esmamulje „tuba“ osutus eeskojaks, kus ka meile mõeldud jalgrattad.

Järgmisel hommikul kohtusime meie vastuvõtja Yiannisega. Ülimalt meeldiv ja tore inimene. Kuna lennujaamas tehtud koroonatesti tulemus polnud veel tulnud, ei tohtinud me välja minna. Yiannis tegi siis oma autoga meile esimese linnatutvustuse. Autoaknast vahtides suuremat sotti küll veel ei saanud, aga esmamulje oli linnast hea. Õhtuks oli saanud selgeks et oleme üdini negatiivsed, seega: tere tulemast, liikumisvabadus.

Nii see algas, järgmisel hommikul ratastele ja tänavamöllu… ainult et… liiklus ju, see sunnik on siin hoopis vasakpoolne. Sellega andis ikka harjuda, kui lapsepõlvest ikka õpetatud et vaata vasakule ja siis paremale. Siin kõik vastupidi. Aga sellega isegi harjus. Üllatus oli ka kohalik liikluskultuur ning inimesed. Üldse mitte nii „lõunamaine“ (lärmakas ja pealetükkiv), pigem lihtsalt uudishimulik ja sõbralik.

Nii algasid töised praktikapäevad. Hommikul varakult rattale, otsima ja tutvuma kohalike turismimagnetitega, hiljem kodus arvutitöö: marsruudi ja giiditeksti koostamine, inglise keeles muidugi. See linn, mis UNESCO maailmapärandi kaitse all, lausa kubiseb arhitektuuri ja ajaloo pärlitest.

Kui olime Paphose linnaga sõbraks saanud, alustasime ka avastusretki veidi kaugemale. Kohalik bussiliiklus on saarel väga hästi toimiv ja ka piletihinnad normaalsed. Mõniteist kilomeetrit eemal asuvatesse Coral Baysse ja ka Aphrodite sünnpaika Petra Tou Romiousse maksid ühtviisi 1.50. Rahvast oli bussis vähe ning graafikud tihedad.

Jõudis kätte pühapäev, kui pidime tegema oma esimese ekskursiooni Itaaliast tulnud õpilastele- praktikantidele. Kogu grupp ratastele ja meie juhtimisel võtsime suuna Kuningate Hauakambrite poole. Soovitasime küll hommikul minna, aga noored lõunamaalased eelistasid pealelõunast, kõige kuumemat aega. Aga ega siis midagi, see on giidi töö, tuleb teha siis kui tellitakse. Kogemus oli muidugi seda väärt. Väga toredad noored itaallased.

Järgnesid jälle päevad täis ettevalmistust järgmiseks ekskursiks meie Itaalia noortega. Kuna „tänu“ sellele kurjavaimu koroonale olid muuseumid suletud ja ka meie praktikakoht „Olympic Lagoon Resortis“ suletud, jäi meil piisavalt aega tegeleda just oma eriala harjutamisega.

Kimasime igapäevaselt mööda Paphost ja lähiümbrust. Ave, kes algul pelgas seda rattasõitu, oli selliseks profiks saanud, et me Silvega suutsime vaevu kannul püsida. Tegime ka pikema väljasõidu Limassoli ehk kreeka keeli Lemesosesse. Ei olnud nii ilus linn kui Paphos, samas ka ajalugu tulvil imekauni mereäärse promenaadiga.

Erilised olid paar ekskursiooni mägedesse, esimene jälle koos meie toredate itaallastega ja teine meie koolipoolse projektijuhi Ave ning Viljandi õpetaja Tiiuga. Nendel väljasõitudel nägime ikka seda ehedat Küprost, vanu tuhandeaastaseid kloostreid, veinimuuseumi ja veinitalu, tohutult antiikajast arhitektuurimälestisi ja saarlase jaoks muidugi ehtsaid kõrgeid ja maalilisi-maagilisi mägesid ja orge. Need vaatepildid võtsid lausa hingetuks.

Nii jõudiski kätte viimane õhtu, kuidagi äkki ja ootamatult, just siis kui tundus et hakkab alles huvitavaks minema… aga iga pidu saab ükskord otsa ja tuleb naasta argipäeva. Ma oleks iga kell valmis kohe tagasi minema, kui väikegi võimalus avaneks. See oli tõeliselt väärt kogemus.

Olen tohutult tänulik meie Kuressaare Ametikoolile, Küprosele, et sain selles tõeliselt uhkes projektis osaleda ja tänud kõigile kaasaaitajatele! Ja loomulikult minu armsatele kooliõdedele Avele ja Silvele!

Heino Joandi

Kuressaare Ametikooli giidieriala õppur gruppides G-18 ja G-20

 

17. märtsil chattis Ave Paaskivi: „Hei sõbrad, teate mis, Küpros jälle karantiinist väljas“. No nüüd läks sebimiseks, kuidas saab ja millal. Muidugi olime kohe valmis ületama kõiki takistusi, nagu Erkki Nool olümpial. Kõik need suuremad ja väiksemad tõkked olid siis 6. maiks ületatud ja…hüvasti Kuressaare ja Tallinn.

Õhtul hilja, peale testi tegemist ootas taksobuss, mis viis meid ööbimispaika. See esmapilt mis avanes, kohutas isegi mind, elus pea kõike näinut. Esimene mõte oli et „siia ma küll ei jää, hommikul otsime uue koha“. Kui aga avanesid järgmised uksed ja vaade hilisõhtusele aiale ja basseinile… olime sattunud paradiisi maa peal. Elamine oli üle ootuste, igaühel oma tuba, elutuba, köök kõige vajalikuga kaasa arvatud toit, igal oma vannituba, terrass ja katuseterrass ja muidugi bassein. See esmamulje „tuba“ osutus eeskojaks, kus ka meile mõeldud jalgrattad.


Järgmisel hommikul kohtusime meie vastuvõtja Yiannisega. Ülimalt meeldiv ja tore inimene. Kuna lennujaamas tehtud koroonatesti tulemus polnud veel tulnud, ei tohtinud me välja minna. Yiannis tegi siis oma autoga meile esimese linnatutvustuse. Autoaknast vahtides suuremat sotti küll veel ei saanud, aga esmamulje oli linnast hea. Õhtuks oli saanud selgeks et oleme üdini negatiivsed, seega: tere tulemast, liikumisvabadus.

Nii see algas, järgmisel hommikul ratastele ja tänavamöllu… ainult et… liiklus ju, see sunnik on siin hoopis vasakpoolne. Sellega andis ikka harjuda, kui lapsepõlvest ikka õpetatud et vaata vasakule ja siis paremale. Siin kõik vastupidi. Aga sellega isegi harjus. Üllatus oli ka kohalik liikluskultuur ning inimesed. Üldse mitte nii „lõunamaine“ (lärmakas ja pealetükkiv), pigem lihtsalt uudishimulik ja sõbralik.

Nii algasid töised praktikapäevad. Hommikul varakult rattale, otsima ja tutvuma kohalike turismimagnetitega, hiljem kodus arvutitöö: marsruudi ja giiditeksti koostamine, inglise keeles muidugi. See linn, mis UNESCO maailmapärandi kaitse all, lausa kubiseb arhitektuuri ja ajaloo pärlitest.

Kui olime Paphose linnaga sõbraks saanud, alustasime ka avastusretki veidi kaugemale. Kohalik bussiliiklus on saarel väga hästi toimiv ja ka piletihinnad normaalsed. Mõniteist kilomeetrit eemal asuvatesse Coral Baysse ja ka Aphrodite sünnpaika Petra Tou Romiousse maksid ühtviisi 1.50. Rahvast oli bussis vähe ning graafikud tihedad.

Jõudis kätte pühapäev, kui pidime tegema oma esimese ekskursiooni Itaaliast tulnud õpilastele- praktikantidele. Kogu grupp ratastele ja meie juhtimisel võtsime suuna Kuningate Hauakambrite poole. Soovitasime küll hommikul minna, aga noored lõunamaalased eelistasid pealelõunast, kõige kuumemat aega. Aga ega siis midagi, see on giidi töö, tuleb teha siis kui tellitakse. Kogemus oli muidugi seda väärt. Väga toredad noored itaallased.

Järgnesid jälle päevad täis ettevalmistust järgmiseks ekskursiks meie Itaalia noortega. Kuna „tänu“ sellele kurjavaimu koroonale olid muuseumid suletud ja ka meie praktikakoht „Olympic Lagoon Resortis“ suletud, jäi meil piisavalt aega tegeleda just oma eriala harjutamisega.

Kimasime igapäevaselt mööda Paphost ja lähiümbrust. Ave, kes algul pelgas seda rattasõitu, oli selliseks profiks saanud, et me Silvega suutsime vaevu kannul püsida. Tegime ka pikema väljasõidu Limassoli ehk kreeka keeli Lemesosesse. Ei olnud nii ilus linn kui Paphos, samas ka ajalugu tulvil imekauni mereäärse promenaadiga.

Erilised olid paar ekskursiooni mägedesse, esimene jälle koos meie toredate itaallastega ja teine meie koolipoolse projektijuhi Ave ning Viljandi õpetaja Tiiuga. Nendel väljasõitudel nägime ikka seda ehedat Küprost, vanu tuhandeaastaseid kloostreid, veinimuuseumi ja veinitalu, tohutult antiikajast arhitektuurimälestisi ja saarlase jaoks muidugi ehtsaid kõrgeid ja maalilisi-maagilisi mägesid ja orge. Need vaatepildid võtsid lausa hingetuks.

Nii jõudiski kätte viimane õhtu, kuidagi äkki ja ootamatult, just siis kui tundus et hakkab alles huvitavaks minema… aga iga pidu saab ükskord otsa ja tuleb naasta argipäeva. Ma oleks iga kell valmis kohe tagasi minema, kui väikegi võimalus avaneks. See oli tõeliselt väärt kogemus.

Olen tohutult tänulik meie Kuressaare Ametikoolile, Küprosele, et sain selles tõeliselt uhkes projektis osaleda ja tänud kõigile kaasaaitajatele! Ja loomulikult minu armsatele kooliõdedele Avele ja Silvele!

Heino Joandi

Kuressaare Ametikooli giidieriala õppur gruppides G-18 ja G-20