Meie lood

Praktika andis professionaalseid oskuseid ja kogemuse Rootsis elamisest 17. detsember Kristi Kuurme

Käisin Erasmus+ programmiga praktikal ühes väikeses Rootsi tootmisettevõttes, kus tehakse keraamilisi nõusid ja sisustusaksessuaare. Praktika kestis neli nädalat.


Karlskoga asub sisemaal, 250 km Stockholmist läänes ja seal on 27 000 elanikku. Piirkond on tuntud suurte rauamaagi leiukohtade poolest. Praegu seal rauda enam ei kaevandata, kuid säilinud on mõned töötlevad tööstused ja traditsioonid, mis on seotud raua sulatamisega.

Minu praktikakohaks oli pereettevõte Krukmakargården (tõlkes keraamika talu). Tegemist ei olnud siiski taluga, vaid linna servas asuva suure töökoja ja poega. Minu juhendajad Annika ja Lennart Eisenhart on keraamikat teinud 40 aastat. Nende loomingule on iseloomulik kohalike toorainete kasutamine. Lennartil on tavaks ise savi kaevata ja teha sellest glasuure. Kui Eestis leiduv savi põleb enamasti pruuniks, siis Karlskoga ümbruse savist võib saada nii pruune, halle kui rohelisi toone. Põnevaid glasuure tehti seal ka tuhast.

Lisaks eriomastele glasuuridele tegi Annika väga omapäraseid teekannusid. Igale looma-aastale oli pühendatud selle looma kujule vastav teekann.

Minu praktika üheks eesmärgiks oli õppida treima suuri nõusid. Tegingi kaks 60 cm kõrgust vaasi. See on saavutus, mille üle olen uhke!

Põnev üritus, mida ma külastasin, oli söe põletamine. Vana rauatöötlemistehase õuele laoti suur kuuse- ja kasepalkidest kuhi, diameetriga umbes 8 meetrit. See süüdati keskelt põlema ja vaikselt hõõgudes puitmaterjal söestus. Kogu protsess kestis nädal aega, mille jooksul oli kuhja juures ööpäevaringne valve. Põletamist võis käia vaatamas ja külastajatele pakuti samas tehtud söel küpsetatud rasvaseid pannkooke.

Jahtunud süsi pandi kottidesse ja müüakse inimestele grillimiseks.

Karlskoga linn on tuntud selle poolest, et seal asus Alfred Nobeli viimane suveresidents. See on ka linna peamiseks turismimagnetiks, mis oli paraku minu sealoleku ajal suletud. A. Nobeli kuju on leidnud koha linna keskväljakul.

Karlskoga väärib kindlasti külastamist suvel, sest see asub kauni järve kaldal. Lisaks on ümbruskonnas hulganisti matkaradasid. Käisin koos külla tulnud sõbrannaga Sveafalleni matkarajal, millele on iseloomulikud jääajal kaljudesse tekkinud ümmargused augud.

Sain praktikalt nii olulisi professionaalseid oskusi, kui ka kogemuse sellest, kuidas on elada Rootsis. Väga positiivne oli see, et igal pool sai hakkama inglise keelega. Inglise keelt räägivad seal igas vanuses inimesed.

Karlskoga on Rootsi mõistes väike linn ja sügisel seal kuigi palju üritusi ei toimunud. Nädalavahetustel reisisin ja kohtusin oma Taani sõpradega. Seega oli ka minu vaba aeg meeldivalt sisustatud.

Kristi Kuurme

Keraamika 2. kursuse õpilane

Karlskoga asub sisemaal, 250 km Stockholmist läänes ja seal on 27 000 elanikku. Piirkond on tuntud suurte rauamaagi leiukohtade poolest. Praegu seal rauda enam ei kaevandata, kuid säilinud on mõned töötlevad tööstused ja traditsioonid, mis on seotud raua sulatamisega.

Minu praktikakohaks oli pereettevõte Krukmakargården (tõlkes keraamika talu). Tegemist ei olnud siiski taluga, vaid linna servas asuva suure töökoja ja poega. Minu juhendajad Annika ja Lennart Eisenhart on keraamikat teinud 40 aastat. Nende loomingule on iseloomulik kohalike toorainete kasutamine. Lennartil on tavaks ise savi kaevata ja teha sellest glasuure. Kui Eestis leiduv savi põleb enamasti pruuniks, siis Karlskoga ümbruse savist võib saada nii pruune, halle kui rohelisi toone. Põnevaid glasuure tehti seal ka tuhast.

Lisaks eriomastele glasuuridele tegi Annika väga omapäraseid teekannusid. Igale looma-aastale oli pühendatud selle looma kujule vastav teekann.